Orval
Orval on üks ikoonilisemaid kloostreid. Kloostri ajalugu algab Merovingidega - on tõendeid, et juba 10. sajandil asus siin kabel. Aastal 1070 asus teele rühm benediktiini munki Calabriast kohaliku krahv Arnouldi kutsel ja hakkas ehitama kirikut ja kloostrit. Pärast ligikaudu neljakümmet aastat tegevust ja krahv Arnouldi surma, lahkusid mungad tagasi Itaaliasse.
Kloostrisse tulid mungad kohalikest kogukondadest ja jätkati ehitustöödega - 30. septembril 1124 aastal pühitseti kirik. Umbes 1252 klooster hävis tulekahjus; taastamine võttis aega umbes 100 aastat.
Järgmine kord sai klooster kannatada aastal 1793, mil ta rüüstati ning põletati maha revolutsiooniliste salkade poolt. 1887. aastal omandas Harenne perekond kloostri varemed ja selle ümbruse maad. Kloostri ülesehitustööd algasid 1920. aastatel. Aastal 1926 sai tsisterlaste ordu tagasi ka kõik endise kloostri ümberkaudsed maad. Kohe alustati pruulikoja ehitust, esimesed pruulimised tehti juba 1931. aastal. Õllepruulimine oli algusest peale suunatud müügile ning aitas rahastada kloostri ja kiriku ehitustöid. Aktiivse töö tulemusena pühitseti uus kirik ja kloostrikompleks juba 8. septembril 1948. aastal.
Algse kloostri varemed on muudetud avalikuks muuseumipargiks, kust avanevad imetabased vaated uuele, art-deco stiilis kloostrile ja kirikule.
- Orval (vaskne õlu, 6,2% ABV) - Orvali pruulikoja õlledest on avalikkuses saadaval vaid üks õlu - Orval. See on väga aromaatne kuid samas kuiv. Õlu on valmistatud kloostriõlle kohta täiesti ebatraditsiooniliselt - kahe fermentatsiooni vahel kasutatakse kuivhumaldamist, ning teise fermentatsiooni eel lisatakse õllele metsikut pärmi (Brettanomyces). See omakorda lisab õllele pisut happesust ja võimendab nii aroome kui maitseid.
Nagu kirjutab Gambrinus: “Disaini eripära algab pudelist - omanäoline tilgakujuline anumake, mille sildi- ja korgi kujundus on minimalistlik nagu enamikel kloostriõlledel. Valge vaht täidab alguses 100% klaasi. Õlle värvus - soe sügavkuldne. Aroom on diskreetne, vaid õrn karamell-suhkru noot paitab nina koos pärmise soojusega.
Esmamekk on kerge ja kuivapoolne, õrnalt vürtsikas-hapu. Keskmaitses tuleb esile karamell-linnaste mahedus ja brett'i hapukus. Lõppmekk muutub tasahilju üha intensiivsemaks, vürtsikamaks ja tammisemaks, lisades väikest koriandriseemnekest ja metskirsi mõrkjushapukust. Järelmaitse, mis enamikel õlledel hakkab taanduma, muutub sellel aga sootuks tugevamaks. Alkoholisoe ja toekas vürtsikas tammekoorene tihedus, tungiks otsekui piiskhaaval keelenäsadesse, pannes selle kergelt kirvendama.
Keskmise kehaga, tugevalt karboniseeritud paletiga, mõrkjas-hapuka-vürtsika buketiga väga eriskummaline rüübe. Tõsine nauding õllegurmaanile, sobilik aperetiiviks toekama õhtusöögi eel, kuid serveerida tuleks seda kindlasti ilma toiduta ... see õlu vajab aega,et sulle kohale jõuda!”
- Petit Orval (Hägune merevaigukarva õlu, 4,5% ) Õlu ise on pruulitud Orval’i õlle linnaste jäelpesust saadud virdest. Seda õlut toodetakse ainult kloostri enda ja kloostri kohviku tarbeks. Tihe vaht, rustikaalne linnaselisus, ürdine, kuiv ja humalane.
Orvali legend
Legendi kohaselt viibis lähikonnaskoos Calabria munkadega saabunud Toskaana krahvinna Mathilda, kui ta kaotas õnnetul kombel orus olevasse allikasse oma abielusõrmuse. Krahvinna palvetas pisarsilmil allika kõrval ja tõotas sõrmuse tagasisaamise nimel rajada kloostri.
Äkki ujus allika pinnale forell, kelle lõugade vahel oli kadunud sõrmus, ja kes ulatas sõrmuse krahvinnale. "Tõesti, saagu see koht nimeks Val d'Or" (Kulla org), hüüatas krahvinna!
Nimetus Orval tuleneb seega sõnade ümbertõstmisest - ja ka Orvali vapil/logol on kujutatud forell, kes hoiab suus kuldset sõrmust.
Seesama allikas annab ka täna vee õlletootmiseks ja kloostri igapäevasteks vajadusteks.
Vaata ka: Pruulikoja koduleht
