IBU 65"
Väike matsakas pudel, kogu pudelit kattev efektne must-punane kilesilt. Tume, kollakas-pruun vaht täidab 3/4 klaasist ka püsib üsna kaua, haakudes ka kenakesti klaasiseintele. Õlle värvus - kirkalt küps tumepunane.
Aroomis on esiplaanil mõrkjavõitu röst, selle taga aga iseloomulik belgia tumeda kommisuhkru taust. Noh umbes nagu vana tuttav, kes on ette tõmmanud maski, kuid jääb sinu jaoks siiski selgelt äratuntavaks.
Esmamekk - raske, magus-mõrkjas, röstine ja karamelline, huvitavalt kuiva nüansiga, veidi keeleotsal tantsiv.
Keskmaitse - külluslik ja täidlasepoolne, mingi veidra tajuhäire tõttu kontsentreeritud koolajooki meenutav (kuskohast küll sellised lollid mõtted tulevad?), leivane ja kaljane.
Lõppmaitse - ploomikonserv portveiniga. Kreeginaps ja šokolaad. Õhtune vaikus, mis on täis ritsikaid.
Järelmekk. Õpetatud ja hillitsetud vestlus, mõtisklus ja vagaelu. Ei, need sõnad ei käi selle õlle kohta. Sest siit kostab pigem puksuvat naeru ja sõbralikku nöökamist.
Vana Gambrinus saab suurepäraselt aru, miks belgias on nii palju toimivaid mungakloostreid. No kuulge, kui neid nii head õlut mõistetakse teha, siis tasub ju täiesti kaalumist sinna asumine, kas ei? Jah, tõsi küll, imperial stoudiga stiilipuhtuse mõistes on selline nurkmine puudutus. Ma arvan, et päramine aeg oleks leiutada uus stiilimääratlus "belgian imp.stout", siis saaks siia külge kruvida sildi "Mega!"